Kas sulle meeldib rohkem lavastada või näidelda?
Et midagi lavastama hakata, peab tulema "isu" peale. Niisama mõni tekst võtta selle mõttega, "et eks näis, mis sest tuleb", ma ei taha. Ja üldiselt on õnnestumise protsent sel juhul tunduvalt suurem. Ma pole midagi pidanud vastu tahtmist tegema ja sellepärast pole ka ühtki lavastust, mida peaksin häbenema. Kui on olemas hea lugu, mida hakata tegema, tuleb kõik muu - näitlejad, kujundajad, tehnikud jne. Et aga ise mängida, tuleb leida motiiv, põhjendus enda jaoks, mis selles rollis on köitvat. Või on põhjus põnevas materjalis - olen ka väljaspool Jõgeva teatrit mänginud. Aga mõlemat koos teha - lavastada ja mängida pole võimalik. Mõlemad nõuavad süvenemist ja pealiskaudsed asjad mulle ei meeldi.
Kas sa kooli ajal ka näiteringis käisid?
Kooli ajal ma teatriga ei tegelenud. Lihtsalt polnud eestvedajat.
Öeldakse, et geniaalsuse ja hullumeelsuse vahe on väga väike. Kas oled nõus?
See mis ühe jaoks on geniaalne, on teise jaoks veidi segane. Ja nii ongi. Geniaalsus on võime, mida igaühel pole, ja see käib justkui üle meie peade. Me ei suuda alati sellest aru saada, ning sellepärast jõuabki ringgiga mõne jaoks sinna hullumeelsuse poole peale.
Kuidas sulle praegu, Füüsikute lavastamise algetapis tundub, kas laval on kergem olla hull või geenius?
Roll on selles mõttes huvitav - mängida kahekordset mängu. Olla hull ja samas nagu mitte. Või ei ... parem ma sellest ei räägi. Siis vaadates on huvitavam.
